Kui vaadata kodukoera elu, siis näeb, et inimene otsustab pea kõige üle koera elus – mida ja millal süüa, millal ta saab õues või toas olla, millal ta saab hädasid teha, millal, kuhu, kui kaua ja kuidas ta saab liikuda, kus ja millal magada, kas ta saab teiste koerte ning loomadega suhelda, teatud käitumiste keelamine jne. jne. Mõnel koeral käib sinna juurde veel mikromanageerimine ehk koerale öeldakse tihti kus olla ja mida oma kehaga teha.
Võimalus saada teha oma elus valikuid on vaimse heaolu seisukohast hästi oluline. Mõistmaks valikute olemasolu väärtust, võib kujutada ette enda elu ilma valikuteta. Ka koerale, kui ta elaks vabalt, oleks valikute tegemine loomulik igapäevane asi. Selles postituses kirjutan miks valikuvabadus ise on loomadele väärtus omaette ja kuidas koerale seda turvaliselt võimaldada.
Mis on valik?
Valiku tegemine on kognitiivne protsess, mis hõlmab kahe või enama võimaliku valiku hindamist ja otsustamist, seejuures, tõeline valikuvabadus tähendab, et mõlemad või kõik valikud on valija jaoks positiivsed ehk midagi, mida valija vahel võib ka potentsiaalselt tahta. Näiteks, inimesele, kellele meeldivad nii šokolaad kui marmelaad, pakutakse mõlemat – ta hindab neid oma peas ja otsustab too hetk ühe kasuks või võtab mõlemat või ei soovi antud momendil kumbagi. Kui aga inimesele marmelaad ei maitse, siis ei ole tema jaoks tegu tõelise valikuga. Kui mõlemad valikud on saadaval, kuid pakutakse ainult ühte, eemaldatakse valikuelement adressaadilt ja muudetakse ta sõltuvaks teise tehtud otsuse tegemisest. See on kontroll.
Ettevaatlik peab olema sunnitud valikutega. Näiteks kui koer iseenesest ei taha võõrale inimesele läheneda, kuid teeb seda vaid maiustuse pärast, siis ei ole lähenemine vaba valik. Lähenemine on vaba kui võõras viskab maiustuse endast eemale nii, et koer selle saamiseks ei pea inimesele lähenema. Koerte elus on potentsiaalselt palju asju, mida nad ei taha vaba valiku korral teha, kuid teevad, et inimesele meeldida(!), saada toitu või mingit muud ressurssi. Rääkides valikutest pean siin postituses silmas tõelist valikuvabadust.
On teada, et inimeste otsustusprotsess peegeldub ka teiste loomade valikukäitumises ehk need on sarnased1.
Oma koera eelistusi on hea teada, aga valiku omamine ise, on loomale väärtus.
Esimene eksperiment seda tõestamaks, tehti 1980. aastal tuvidega. Leiti, et nad eelistavad mitme valiku olemasolu, ühe valiku olemasolule, isegi kui lõpp- tulemus nende jaoks oli sama2.
Järgnevad sarnased eksperimendid inimeste ja muude loomadega on seda järeldust kinnitanud. Isegi kui loom ei kasuta mingeid valikuid/võimalusi, mis talle on antud, mõjub nende olemasolu positiivselt.3, 4, 5, 6 Kuidas seda mõju erinevate liikide puhul hinnati saab refereeritud artiklitest täpsemalt lugeda.
Kui loom kogeb elus temale piisavalt palju, et tal puudub kontroll/valikud, siis kujuneb õpitud abitus. Õpitud abituse kujunemist inimestel on palju uuritud. Selle põhjused ja tagajärjed ei ole inimliigile unikaalsed, vaid kehtivad ka teiste loomade puhul.7
Õpitud abitus on seisund, mis tekib olukorra tõttu, mida indiviid ei saa kontrollida, ja ta järeldab seetõttu edaspidi, et ta ei ole võimeline ka teisi sündmusi elus kontrollima. Seisund võib avalduda üleüldiselt, kuid ka konteksti põhiselt – kui koer tunneb, et ta ei saa mingit konkreetset stressorit/olukorda oma elus kontrollida, siis ta muutub selle suhtes edaspidi passiivseks ega üritagi enam. 7
Martin Seligman avastas selle 1967. aastal. Ta jaotas katses osalevad koerad kahte gruppi. Esmalt kogesid üks grupp koeri, et kuuldes teatavat heli, saavad nad nõrga elektrišoki ja nad ei saa seda kuidagi muuta ega vältida. Teisel katsel asetas ta ühe koera korraga ühte ruumi, mille põrand andis peale teatavat heli nõrga elektrišoki. Küll aga oli koeral vaba voli sealt ruumist väga lihtsasti üle madala barjääri ära minna ning elektrišoki mitte saada. Koerad, kes olid enne kogenud vältimatut elektrišokki, ei üritanudki teisel katsel, kus vältimine oleks kergesti võimalik, lahendust leida ega ruumist ära minna. Koerad, kes esimeses katses ei osalenud, õppisid kiiresti, et ruumist ära minnes nad ei saa elektrišokki ning lahkusid alati. Ehk kui loomal on tekkinud arusaam, et tal puudub kontroll, siis on ta abitu tegema valikuid/võtma kontrolli edaspidi ka olukordades, kus tal tegelikult oleks võimalus valida endale meelepärasem (misiganes asi).8
Õpitud abitusest saab üle õppides/kogedes, et mul on kontroll, mul on võimalus muuta.
Valikute mitte teha saamine võib viia omanikus liiga kinni olemise. Koer ei üritagi iseseisev olla, ka olukordades mitte, kus ta tegelikult saaks ise hakkama. Võib raugeda uudishimu, mis omakorda vähendab koera võimalust kohtuda olukordadega, kus ise midagi otsustada. Samuti võib tõusta koera ärevus kui omanik on temast eemal, sest ta meelelaad/suhtumine ei ole ise endaga hakkama saav. Ettevaatust liigse kuulekusega…
Mõelge läbi kuhu keskkonda koera kaasa võtate. Kui koera peab kuskil pidevalt käskima ning keelama, siis ehk on parem koera sinna mitte võtta.
Valikute puudumisel võib koer hoopis muutuda mentaalse passiivsuse asemel frustreerunuks või agressiivseks. Agressiivsuse all on pea alati hirm, seega üleüldse agressiivsust välja näitav koer tunneb tõenäoliselt, et on abitu teisiti olukorda lõpetama/end kaitsma/saama ruumi. Tema eelmiseid signaale ei märgatud või on teda minevikus nende eest karistatud ja näiteks urisemise asemel kasutab ta kohe näksamist. Sellised situatsioonid on koerale endale kaa väga stressirohked. Nad väga tahaksid selliseid olukordi vältida, kuid paljud inimesed ei tea, mis on koerte poolt tehtavad rahustavad signaalid ega saa enne koerast aru kui tema reaktsioon on juba tugev (uuri, inglise keeles calming signals või loe Turid Rugaas´e raamatut “On Talking Terms With Dogs: Calming Signals”)9.
Koera ellu valikute toomine on üks pusletükk lahendamaks probleemkäitumisi, mille all on argus või vähene iseseisvus. See rikastab koera elu mentaalselt ja pakub ajule tööd ehk väsitab. Koer õpib üldse märkama ja kaaluma erinevaid võimalusi. See on vastupidine mõtteviis õpitud abitusele.
Kuidas anda valikuid?
Ilma planeerimata, ei olegi enamasti muud teha kui koera muudkui manageerida. Tuleb luua koerale turvalised võimalused saada teha valikuid.
1. Jalutuskäik
Jalutuskäik on suurepärane võimalus anda oma koerale igapäevaselt valikuid. Samas on see ka võimalus oma koera igapäevaselt küll füüsiliselt väsitada, aga vaimselt frustreerida. Et valikute andmine koerale oleks turvaline, tuleb enne tegutsemist asi läbi mõelda ja turvaline keskkond luua. Pikk rihm (vähemalt 5m) annab juba koerale valikuruumi oluliselt juurde. Veel parem on kui koer saab valida jalutuskäigul kuhu minna. Selleks, et seda praktiseerida on aga vaja läbi mõelda, kus on selline keskkond, et koera rihma saab turvaliselt pikaks lasta ja koer saab valida kuhu suunas liikuda. Samas saab ka lühema rihmaga linnakeskkonnas lasta võimalusel koeral valida. Muidugi on vahel lihtsalt vaja koera juhtida, aga võimalikult palju võiks planeerida ja märgata võimalusi, kus seda tegemata on võimalik tegutseda. Inimene tahab ikka silmade järgi kõndida. Me ei näe ega tunne, kus on koera jaoks huvitavad lõhnad. Soovitan planeerida jalutuskäigu pikkuse ajas, mitte kilomeetrites, mida läbida. Füüsiline väsitamine on tihti ületähtsustatud. Peatu alati kui koer tahab nuuskida ja ära kutsu teda edasi tulema/kiirusta teda takka. Las ta nuusib ja kõnnib nii palju ja sellises tempos kui tahab, tingimusel, et tirimine pole lubatud.
Mitme uuringuga on tõendatud, et just vabatahtlik liikumine on see, mis on nii vaimsele kui füüsilisele tervisele kasulik10. Ehk liikumine mille algatab ja mille kiiruse/tegumoe valib koer ise. Sinna alla ei kuulu koeraga jooksmine, jalgrattasõit või koera mitte ootamine kui ta nuusib. Vabatahtlik liikumine alandab ärevust, mitte- vabatahtlik liikumine tõstab11. Koertel on juba kutsikaeast tekkinud harjumused ja arusaam milline on jalutuskäik ja mida omanik eelistab. Ja koer tahab inimesele meeldida. Seega ettevaatust järeldusega, et koer ise tahab kiiresti liikuda ega soovi nuuskida.
2. Koera keha
Inimese suhtumine kas ja kuidas koera puudutada on üks suur võimalus koerale stressi tekitada või vastupidi hea viis näidata, et temast saadakse aru ja tema tunded on olulised. Kui koer vahel/tihti naudib sügamist, siis see ei tähenda, et ta alati tahab seda. Kui koer naudib enda omaniku puudutusi, siis see ei tähenda, et talle meeldib teiste inimeste tähelepanu/puudutus. Selleks, et teada kas koer just praegu puudutust/lähedust soovib, tuleb tunda koerte kehakeelt ehk koerte poolt tehtavaid rahustavaid signaale. Nende tundmine on hädavajalik, sest koer räägib meie ja teiste loomadega just nende abil pidevalt. Kui inimene pole rahustavate signaalide kursis, siis tõlgendab ta tahtmatult koera kehakeelt tihti valesti või ei märkagi seda. Kui peaksin nimetama ühe ainsa raamatu, mida iga koeraomanik võiks lugeda, oleks selleks Turid Rugaas õhuke raamat Calming Signals (umbes 1h lugemine, saadaval nt scribd.com keskkonnas, kus esimene kuu lugemine tasuta). Kui siiski ise algatada kontakti ja päris kindel pole, et koer seda soovib, siis peale mõnda sekundit võiks käe ära võtta ning vaadata, kas koer näitab välja, et soovib veel. Tuleb kaaluda võimalust, et koer soovib inimesega lihtsalt koos olla/tahab teda nuuskida, kuid mitte puudutust.
Koeral peab olema õigus valida, kas ta suhtleb või ei võõra inimesega. Parim on kui võõrad inimesed ise koeraga suhtlust ei alusta/tähelepanu ei pööra. Kui koer soovib, siis ta läheb nuusib neid või näitab, et soovib sügamist. Koera paigale jäämine ei tähenda, et ta soovib inimese poolset tähelepanu.
Miks tema peab ära liikuma kui ta oli mingis kohas enne ja tuleb inimene, kellega suhtlust ta ei soovi.
Väikestele koertele võiks õpetada jah ja ei vastuse küsimusele, kas ta tahab sülle tulla. Selle asemel, et teda tõsta võiks kükitada ja lasta koeral tema tahtmise korral ise sülle tulla. Tõsiselt vältida olukordi, kus koera peab tema selge soovita sülle võtma. Anda talle olukordades aega neid hinnata ja otsustada, kas ta tahab sülle või ei. Kükitage ja oodake.
3. Magamine
Erinevad magamisvõimalused on väga olulised andmaks igapäevaelus koerale valikuvabadust. Koerad veedavad magades palju rohkem aega kui inimesed. Koerad on polüfaasilised (magavad mitu korda ööpäevas) sotsiaalsed (eelistavad magada inimese läheduses) magajad12. Kodus peaks olema mitu erinevat eri tubades olevat mõnusat magamisvõimalust. Kindlasti mõni pehme, tervet keha korraga toetav äärtega magamisase. Koerad enamasti eelistavad pikutada põrandapinnast ülevalpool. Kui koer pole diivanile lubatud, siis ehk võiks olla tal oma diivan või pesa diivani peal. Koeral võiks kodus olla vähemalt üks koht, kus ta teab, et kunagi keegi teda katsuma ei tule. Eriti vajalik on see lastega peredes. See koht peaks olema väga rahulikus kohas, mis on mitte väga (mööda) käidav. Võib olla toa nurk – mõni koer tugevalt eelistab inimesi näha/kuulda/tajuda siiski. See võib olla avatud uksega puur, kuhu on sisse pehme ase tehtud. Kui panete pesa kuhugi ja koer seda kohta ei kasuta, siis proovige see mujale asetada ja leidke kohti, mis koerale meeldivad.
4. Mäng
Valiku andmiseks võib koerale mänguasjadega pealt kinni käidava kasti luua või sahtli tekitada. Kõik mänguasjad ei pea koguaeg saadaval olema. Tehes sahtli/kasti lahti, saab koer valida mänguasja, millega kas ise või koos inimesega mängida. Kui ta tüdineb ühest ära ja näitab välja, et tahab veel ligipääsu mänguasjadele, siis saab kasti/sahtli uuesti avada ja talle valiku anda, mida sealt võtta.
Koerale midagi visates, anna talle võimalusel valik, kas ta toob ja annab selle sulle tagasi või mängib sellega üksi edasi. See ei tähenda, et koer ei võiks teada “anna” käsklust, kuid ilma konkreetse vajaduseta ei ole vaja seda kasutada. Las koer teeb võimalusel nii nagu talle meeldib.
5. Toit
Lihtne moodus koerale igapäevaselt valik anda, on asetada vahedega tema ette näiteks neli- viis erinevat närimisvõimalust. Seejärel näidata/öelda koerale, et ta võib võtta. Süüa saab ta korraga ikka ühte ja sel ajal saab rahulikult teised ära panna. Homme jälle.
6. Elu ise
Koera millegiga harjutades, peab looma olukorra, kus ta saab täielikult ise valida, kas ja mis tempos ta läheneb. Alustada tuleb piisavalt kaugelt, ilma, et koer juba tugevalt reageeriks. Koerad on loomult hästi uudishimulikud. Kui koer midagi pelgab, tuleb seda turvalises keskkonnas (kus koer muidu end lõõgastunult tunneb) tutvustada, mitte mingil juhul koera sundides. Arvestage, et paljud koerad tahavad inimesele meeldida. Andke talle tõeline vabadus, mitte ärge andke “valikut” inimesele mitte meelejärgi olemise ja hirmsa asja tegemise vahel. Ärge kiirustage. Vajadusel eemalduge. Las koer valib kuidas olukordadega toime tulla. Koer hakkab teid üha rohkem usaldama ning ärevus taandub, sest te ei sunni teda, vaid annate talle aega ja vabaduse. Teie suhe ja tema emotsioon uute asjade suhtes paraneb. Kui olete varem teisiti teinud (ka teadvustamata), siis koera usalduse taastamine võtab aega. See on muidugi eraldi pikem teema ja nõuab individuaalset lähenemist.
Üleüldiselt tuleks jälgida, et koera kutsutaks ja käsitaks ainult siis kui tõesti on vaja. Kui keegi kutsub teid ja siis ei tahagi midagi (kui ka tahtis, siis teie ei saa aru, et mida siis) – kuidas end tunnete?
Tihti ei ole võimalik lasta koeral valida. Üks peamisi põhjuseid on turvalisus.
Vahel on koera valikud meile ebasobivad. Näiteks inimene ei taha, et koer elutoa vaibale seakõrva närima läheb. Sel juhul on ei ütlemise asemel parem alternatiiv öelda koerale mida ta peab tegema ehk minema toiduga köögi põrandale, enda pessa, õue vms. Järgmine kord saab ehk närimist anda nii, et ebasobivad kohad söömiseks on takistatud ja koeral ongi valikuteks ka inimese jaoks sobivad pesa, köögipõrand ja aed. Ei ole vaja koerale midagi öelda, lihtsalt anda seakõrv ja koer võib sellega liikuda kuhu tahab (meile ebasobivad variandid on füüsiliselt takistatud).
Kui koer on väga stressis, siis tuleks suunata ta häid valikuid tegema. Stress mõjutab väga valikute tegemise võimekust ja koer ei tee tõenäoliselt häid valikuid. Olukorra möödudes tuleb mõelda kuidas edaspidi samas olukorras stressi vähendada või ehk saab olukorda vältida.
Valikute andmisel tuleb arvestada tagasilöögi efektiga. Tagasilöögi efekt tähendab, et kui loom ei ole pikka aega või piisavalt saanud enda liigile loomuomast käitumist teha, siis saades, teeb ta seda ühekorraga väga intensiivselt. Näiteks kui koer ei saa regulaarselt teiste koertega suhelda, siis lõpuks saades, läheb ta teise koera nägemisest pöördesse, mäng võib kesta väga pikalt järjest, näidatakse palju rahustavaid signaale, samas suutmata ise mängu lõpetada. Kaua kestev pausideta mäng pole koertele loomulik. Koer, kelle sotsiaalsed vajadused on täidetud, võib üldse mitte tahta mängida (täiesti normaalne) või kui siis mõne minuti järjest ning siis tehakse muid asju koos – mingi hetk jälle mängitakse/liigutakse koos intensiivsemalt mõne minuti ja siis tehakse muid asju. Koer, kes läheb teist koera nähes väga elevile, on parem viia liigikaaslasega esialgu jalutama. Kui koerad on jalutuskäigul teineteise seltsis rahulikud, võib nad lasta lahti. See ei pruugi esimesel jalutuskäigul juhtuda. Kui mäng ei kipu lõppema, siis saab taas jätkata pika rihma otsas jalutuskäiku, mil koertel on ka muuga tegeleda, peale teineteise. Olles tagasilöögi efektis on koera stressihormoonid kehas kõrgel tasemel. Ja nagu öeldud, stressis koer ei tee enamasti häid valikuid.
Kas koer ei hakka talle rohkem valikuid lubades inimesele pähe istuma ning vajadusel mitte kuulama?
Üldiselt end hästi tundev indiviid ei ole huvitatud konfliktidest. Koerad ei võistle inimesega oma koha pärast majapidamises ega mõtle nii. End ei ole vaja pidevalt kehtestada. Kui tundub sedasi, siis asi on ilmselt millegis muus. Kui koer ei kuula sõna, siis tuleb konkreetseid olukordi vaadata ja haritud koerte käitumisnõustaja oskab soovitada lahendusi, mis sobivad nii koerale kui ka inimesele ja asi saab sõbralikult lahendatud.
Kui koera ellu valikuid tuua ja koer hakkab mingis teatud kontekstis ebasobivalt käituma, siis seal all võib olla täitmata vajadus, mille vajadust ta saab nüüd rohkem väljendada. Vajaduse all pean silmas koera kui liigi etogrammis olevat käitumist, mida on tema jaoks loomulik tahta ja saada viljeleda. Vajadusi saab ignoreerida ning lahendada olukord enda jaoks kuulekusega või siis aksepteerida koera sellisena nagu ta on ja tegeleda murekohaga ka koera, kui inimesest teistsugust olendit, austades ja silmas pidades. Praeguseks on koerte treenimise/mõjutamise maailm arenenud nii palju, et käitumisprobleemide parandamiseks on sõbralikud töötavad võtted. Koera tunded on ajas õnneks üha suurema kaaluga kui otsustatakse meetodite üle, kuidas koera käitumist mõjutada.
Kui tuua koera ellu rohkem valikuvõimalusi, aksepteerivad nad paremini neid piiranguid/reegleid, mis paratamatult nende elus on ja jäävad olema, kui nad elavad üheskoos inimestega.
Näiteks, koer ei ole tahetud diivanile/voodisse. Fakt on, et koer on äärmiselt sotsiaalne loomaliik, paljud koerad eelistavad inimese lähedal magada ning ka nemad naudivad pehme diivani mugavust niisamuti nagu inimesed. Seda, et see nii on, ei saa muuta, vaid ignoreerida või aksepteerida. Paku koerale alternatiivina oma pehme, tervet keha toetav, põrandast kõrgemal olev äärtega magamiskoht. Ehk võiks koeral olla oma tugitool/diivan? Või saaks tema pesa panna diivani peale? Suurema tõenäosusega ei lähe koer siis salaja sinu voodi/diivanile ehk aksepteerib seda reeglit paremini. Täidetud saavad tema vajadused ja lahendatud inimese mure.
Valikuid andes ettevaatust siis sellega, et tagada tuleb alati enda koera ja teiste loomade/inimeste turvalisus ning olla vastutustundlik koeravanem.
Kainet mõistust ja leidlikust. Rohkem koostööd kui kuulekust.
Viited:
1. Van Wingerden, M., Kalenscher, T., 2012. Animal decisions – a look across the fence. Frontiers in Neuroscience, 6, 142.
2. Catania, A. C., Sagvolden, T., 1980. Preference for free choice over forced choice in pigeons. Journal of the Experimental Analysis of Behavior, 34, 1.
3. Buchanan- Smith, H. M., Badihi, I., 2012. The psychology of control: effects of control over supplementary light on welfare of marmosets. Applied Animal Behaviour Science, 137, 3, 166- 174.
4. Ross, S. R., 2006. Issues of choice and control in the behaviour of a pair of captive polar bears. Behavioural Processes, 73, 1, 117- 120.
5. Owen, M. A., Swaisgood, R. R., Czekala, N. M., Lindburg, D. G., 2005. Enclosure choice and well-being in giant pandas: is it all about control?. Zoo Biology, 24, 5, 475- 481.
6. Kurtycz, L. M., Wagner, K. E., Ross, S. R., 2014. The choice to access outdoor areas affects the behavior of great apes. Journal of Applied Animal Welfare Science, 17, 3, 185- 197.
7. Abramson, L. Y., Seligman, M. E., Teasdale, J. D., 1978. Learned helplessness in humans: critique and reformulation. Journal of Abnormal Psychology, 87, 1, 49- 74.
8. Overmier, J. B., Seligman, M. E. P., 1967. Effects of in- escapable shock upon subsequent escape and avoid- ance learning. Journal of Comparative and Physiological Psychology, 63, 28- 33.
9. Rugaas, T., 2006. On Talking Terms With Dogs: Calming Signals, Dogwise Publishing.
10. Zheng, K. et al., 2011. The effects of voluntary, involuntary, and forced exercises on brain-derived neurotrophic factor and motor function recovery: a rat brain ischemia model. PLOS ONE, 6, 2.
11. Binder E., Droste S. K., Ohl F., Reul J., 2004. Regular voluntary exercise reduces anxiety- related behaviour and impulsiveness in mice. Behavioural Brain Research. 155, 2, 197- 206.
12. Kinsman et al., 2020. Sleep duration and behaviours: a descriptive analysis of a cohort of dogs up to 12 months of age. Animals, 10, 1171.