Meedias on koerad viimasel ajal tähelepanu saanud toimunud koerte rünnakute tõttu. See on ühiskonnas tekitanud arutelu – miks rünnakud juhtuvad ja kuidas peaks koeri kohtlema, et selliseid asju ei juhtuks. Kriitikat on saanud muuhulgas ka “pehmed ja positiivsed”, kes koeri halva käitumise eest ei karista ning kelle lahendus on justkui ainult ebasobiva käitumise ignoreerimine. Ühe pehme ja positiivsena kirjutan, mida selline lähenemine minu jaoks tähendab.
Kui vaadata kodukoera elu, siis näeb, et inimene otsustab pea kõige üle koera elus – mida ja millal süüa, millal ta saab õues või toas olla, millal ta saab hädasid teha, millal, kuhu, kui kaua ja kuidas ta saab liikuda, kus ja millal magada, kas ta saab teiste koerte ning loomadega suhelda, teatud käitumiste keelamine jne. jne. Mõnel koeral käib sinna juurde veel mikromanageerimine ehk koerale öeldakse tihti kus olla ja mida oma kehaga teha.
Koerad arenesid huntidest ja on neile geneetiliselt kõige sarnasemad. Seega nende käitumine on sarnane huntide käitumisele. Hundid moodustavad karja, kus on hierarhia, mis saavutatakse end kehtestades. Kõige enesekindlam ja domineerivam hunt on alfa hunt. Koera jaoks moodustavad tema ja tema perekond/omanik karja. Koera omanik peab näitama probleemide vältimiseks/koera üle käte mitte minemiseks, et tema on karjas peremees ehk alfa.
Kuidas Sinu koer mõtleb, mäletab ja infot uues situatsioonis kasutab? Kas ta toetub rohkem mälule või Sinu antud vihjetele? Kui empaatiline ta on? Aga kaval?
