Meedias on koerad viimasel ajal tähelepanu saanud toimunud koerte rünnakute tõttu. See on ühiskonnas tekitanud arutelu – miks rünnakud juhtuvad ja kuidas peaks koeri kohtlema, et selliseid asju ei juhtuks. Kriitikat on saanud muuhulgas ka “pehmed ja positiivsed”, kes koeri halva käitumise eest ei karista ning kelle lahendus on justkui ainult ebasobiva käitumise ignoreerimine. Ühe pehme ja positiivsena kirjutan, mida selline lähenemine minu jaoks tähendab.
Ma ei arva, et karistamisel on koera õpetamises koht, kuid ei näe ebasobiva käitumise lahendusena ainult ignoreerimist või koera maiusega õpetamist. Enamasti on lahenduseks koera mõistmine sügavamal tasandil (nii palju kui võimalik) ja vastavalt sellele omaniku käitumise muutumine.
Toon näite. Minu poole pöördus 11 kuuse suuremat kasvu koera omanik. Omanikul oli mure, et igapäevaselt tekkisid koeral sellised “hood”, kus ta hakkas inimese peale intensiivselt hüppama ja järgi ei jätnud. Hüpates üritas veel samal ajal riietest kinni võtta ja kui sai, siis võis tõmmata hammastega nii, et riided katki. Ei ütlemine ei aidanud üldse ja ignoreerides hüppas koer niimoodi edasi, et nagu öeldud, riided katki. Vahel aitas kratist kinni võtmine ja jõuliselt ei ütlemine, kuid tihti mitte, koer sai sellest hoopis hoogu juurde ja lahti lastes hüppas hullemini kui enne. Samuti üleüldiselt see hüppamishooge ei vähendanud. Kui omanikul õnnestus teise ruumi minna ja uks vahelt kinni panna, siis koer natukese aja pärast rahunes. Omanik arvas, et noorel koeral on energiat üle ning üritas teda rohkem väsitada.
Tegelikult oli noor koer frustreerunud sobimatute ülestimuleerivate ja üleüldse liiga paljude tegevuste tõttu. Pallimängu jätsime ära ja selle asemel näitasin omanikule kuidas ta saab koeraga rahulikke mänge mängida (ninaga otsimine). Vabalt olles sai koer ise vaadata kui palju/kiiresti liigub, kuid omanik oma käitumisega/mängimisega elevust ei soodustanud. Jalutuskäikude energia muutus sportliku asemel rahulikuks (pikk rihm, aeglane kõnd, valikuvabadus, mitte stimuleeriv keskkond, nuuskimise soodustamine) ning pikkus koera vanusele vastavaks. Stimuleerivad tegevused (nt teiste koertega sotsialiseerimine, rohkem emotsioone tekitavad keskkonnad), mis enne juhtusid kuidas jumal juhatab, muutusid teadlikuks ja kontrollituks (mis koertega ja kuidas kokku lasta, kui palju, mis tegevus sellele eelneb ja järgneb). Jne. Hüppamishood jäid harvemaks ja kui koer nüüd harva hüppab, siis pole see intensiivne ja aitabki selja pööramine või minema minemine. Niimoodi peaks järjepidevalt toimides ajaga ära jääma ka üksikud tähelepanu saamiseks hüppamised.
Enamus probleeme, millega koeraomanikud hädas on keerlevad selle ümber, et koer on stressis millegist (nt vastutulevast jalgrattast, teisest koerast, mingist tegevusest või lapsest) ehk nö “halb” käitumine tuleneb stressist. Seda ei muuda koera jaoks enamasti kuulekus, ignoreerimine, ka mitte karistus ega füüsiline väsitamine. Emotsiooni ei saa ära käskida. Karistus on väga pinnapealne lähenemine, millega võib luua küll inimese jaoks illusiooni lahendatusest (enamasti lühiajalise).
Koera välise käitumise all on emotsioon. Agressiivsuse all on enamasti hirm. Probleemi korral võiks mõelda, mida koer tunneb ja kuidas teda tema emotsioonidega aidata? Lahendus võiks koera poolt kogetuna olla teraapiline. Kasutades karistust peab koer kartma seda rohkem kui tal on motivatsiooni käituda “halvasti”. “Pehme ja positiivsena” üritan aga võtta ära koera tahtmise/vajaduse käituda “halvasti”. Kuri koer on tihti ise väärkoheldud koer. Selline koera keskne suhtumine ei ole alati kõige kiirem või mugavaim variant omanikule, kuid koera emotsionaalselt võimalikult tasakaalukaks saamine ja stressi vähendamine kokkuvõttes on lahenduseks ka inimesele, sest emotsionaalselt heas kohas olev koer ei ole üldiselt agressiivne. Niisamuti saab vaimselt heas kohas olev koer paremini hakkama igasugu igapäevaste stressoritega (on neile vastupidavam, saab stressi tekitanud olukorrast kiiremini üle), mis paratamatult kõikide, nii koerte kui inimeste eludes ikka nagunii on. Linnastumisega seoses on oluline tähelepanu pöörata ka väiksemate stressorite üksteise otsa kuhjumisele lühikese aja jooksul, nii, et lõpuks koer võib negatiivselt reageerida ka nö väiksele asjale, mis teda üksikjuhtumina ehk endast välja ei ajaks (trigger stacking).
Shepherd K. Ladder of aggression. Horwitz D., Mills D.S. BSAVA Manual of Canine and Feline Behavioural Medicine, 2. väljaanne, 2009.
Mis stress neil koertel ikka on? Rääkides stressist võetakse lemmikloomadega palju asju iseenesestmõistetavalt. Koera jaoks ei ole iseenesestmõistetav ega loomuomane käia rihmas ringi, täita käsklusi, mitte olla vaba enda otsustes ja liikumises, kohtuda pidevalt uute võõraste koertega, näitusekeskkond jne. See tekitab neile tihti vaimseid probleeme, mis väljenduvad inimeste jaoks probleemkäitumistes. Kas on õiglane teha koerale korrektsioon kuna meil on vaja, et ta kuidagi ilmselt mitte loomuomaselt käituks? Vabalt elavatel koertel on küll keskeltläbi palju rohkem tervisemuresid, kuid neil ei ole lemmikutena peetavate koerte enamlevinumaid käitumisprobleeme nagu nt ärevus ja reaktiivsus. Rääkides koerte rünnakutest ei ole enamasti lahenduseks koertele teada andmine mida nad võivad ja mida mitte (kas vaimselt tervele sotsialiseeritud koerale peab omanik ütlema, et ta ei ründaks?), sest normaalses emotsionaalses seisundis koer ei ründa kui temaga just väga valesti ei käituta. Rünnak inimese vastu ei ole koerale tavaline tegevus. Vabalt elavad koerad ei ründa üldiselt inimesi. Arvan, et rohkem on vaja inimesi õpetada kuidas koertega käituda, et nad ei muutuks agressiivseks kui et koeri treenida. Mis asjad on stressisignaalid, võõrast koera ei katsuta nagu ei katsuta võõrast inimest (kui koer ISE pole nõusolekut andnud, mitte omanik), kuidas koera sotsialiseerida/harjutada maailmaga. Viimasega tehakse väga palju vigu. Üldiselt rünnaku ära hoidmiseks on vaja, et koer tunneks end turvaliselt. Mitte, et koer oleks kuulekam. Kuulekus saab aidata hoida kaant podiseval potil, kuid kõige parem on kui pott ei podise.
Ka rääkides positiivsest treeneringust on see ikkagi treening. Kui koeraga on mure, mõeldakse enamasti ikka, et asi on väheses sõnakuulelikuses. Kuulekus aitab inimest, koera emotsionaalselt üldiselt mitte. Abi otsitakse enamasti kui olukord enda jaoks üle pea kasvab, sest koer käitub “halvasti”. Mis tähendab, et koer käitub halvasti? Püüdes treenida käitumist selliseks nagu meile sobib, unustatakse tihti, et praegu koer käitub nii nagu talle sobib. Küsida tuleks, miks ta nii käitub? Mida see väljendab? Kuidas saaksin luua keskkonna kus terve käitumine tuleb esile vs käitumise muutmine maiustustega selliseks, mis meile meeldib. Koer iseenesest ei ole ju konflikti otsiv, vaid sõbralik ja laisk loom (doktorantuuris vabalt elavaid koeri jälgiva teadlase sõnad).
Kui valdav osa inimesi ei tea, mis asjad on koerte stressisignaalid või arvavad, et koerad üritavad teistele koertele põhimõtteliselt kohta kätte näidata, siis mis koera karistamisest me räägime. Koertest teatakse liiga vähe, et karistus saaks potentsiaalselt olla õiglane. Rääkimata kui suur seos on agressiivsuse ja valu vahel kuskil koera kehas (koerad ei ole head valu välja näitajad). Terve koer ei ole loom kelle peale peremees peab metsarajal karjuma, et koer teaks võõra inimese juurde mitte minna, sest äkki järgmine kord läheb ja hammustab. Kui peremees sellist asja kahtlustab, siis tuleks tõsiselt mõelda sellele, miks koer maailma niisuguse paigana näeb, et ta ründama peab ning kuidas seda vaadet parandada. Kui on ebakindlam koer, siis arvestada, et paljud inimesed ei tea kuidas koertega käituda ja võivad koerale tähelepanu osutades talle küll stressi tekitada. Ehk peaks koer ikka pika rihma otsas olema, et saaks tema keskkonda vajadusel manageerida…
Kui halb olukord on juba käes, koer reageerib, siis tuleb see kiiresti võimalikult neutraalselt ära lõpetada, muidugi. Kui mingis halvas olukorras aitab karjumine, siis tuleb karjuda. Elu nagunii ei ole ideaalne, igasugu olukordi tuleb ette. Aga selliselt ei käi koera õpetamine ja seda ei peaks soovitama koerte treenerid. Koerte treenerid peaksid soovitama selliseid asju, et koera peale ei ole vaja karjuda ning teda sakutada. Inimestel on võime asju planeerida ja ette mõelda. Kui omanik ei taha, et ta koer läheb võõraste juurde ning ta koer ei reageeri “siia” käsklusele, siis miks ta lahti on. Avalikus kohas on ju võimalus, et inimesed tulevad vastu ja tead, et pead siis oma koera peale karjuma ja teda nahutama. Arvan, et inimestes valmistab meelehärmi, et inimene ei mõtle ette, paneb oma koera halba olukorda ja siis karistab teda loomupärase käitumise eest (koerad on loomult uudishimulikud). Kui veel mõned korrad nii käituda tekitab koeras tõenäoliselt vastu tulev võõras pingeid, sest siis omanik muutub ebameeldivaks. Pinged võivad tekitada agressiivsust. Karistus võib koheselt töötada, aga see rikub inimese suhet loomaga, ei aita teda, ei ütle koerale mida me siis ootame, et ta teeks, tekitab koerale hirmu ja tihti omakorda teisi stressist tulenevaid probleemkäitumisi.
Palju on koeri, kes on reaktiivsed teiste koerte vastu. Vabalt elavad koerad oma loomulikus elukeskkonnas elavad sünnist saati teiste koerte vahel. Lemmikuna peetav koer võetakse aga 2 kuuselt ema juurest ära ning paljud kutsikad/koerad kohtuvad teiste liigikaaslastega väga harva võrreldes sellega, et liigile omaselt kasvaksid nad teiste koertega iga päev kokku puutudes. Ka kohtudes toimub see tihti rihma otsas (isegi kui see pole pinges, saab koer aru, et tal ei ole eriti valikuvabadust ega ruumi) ja omanikud teevad palju stressi tekitavaid asju (sotsiaalne surve läbi enda kehakeele/hääle/rihma, koerte kehakeele mitte tundmine, valikuvabaduse mitte andmine jnejne.). Lisaks täiskasvanud lemmikloomad koerad, kes pole ise kasvanud headeks suhtlejateks ning pärandavad need kehvad sotsiaalsed oskused edasi koertele, kellega kokku puutuvad (koerad, eriti noored, väga matkivad teisi koeri).
Kui inimene võtab sellist tõugu koera, kes on aretatud oma territooriumi kaitsma, siis ta võtab vastutuse terve koera elu koera selliselt manageerida, et see instinkt koerale pahandusi ei tekita. Pole ju aus koera sakutada või karjuda kui ta endale loomuomaselt käitub. Tuleb ehitada turvaline aed, anda koerale häid kogemusi kui ei taha, et ta võõraid liigselt umbusaldab, arvestada tema loomusega, õpetada baaskuulekust ja tagada, et halbu olukordi ei juhtu. Kui seda ei suuda, siis sellist koera võtta ei saa.
Mulle meenuvad kohe 2 Tiibeti mastiffi, keda olen mitu korda enda kodus hoidnud. Esimene kord omanik ütles mulle “nendega kurjaga ei saa”. Ma ei kujuta ette, et laskun sellise koeraga sellisele tasemele, et teda sakutan. Selge on see, et jõu poolest on tema minust üle. Vaimselt olen aga mina temast ja seda ma ära kasutangi. Koeral ei ole põhjust minuga konflikti minna, tema vajadused on täidetud ja ma ei pane teda olukorda, kus ta tänu oma olemusele kellegile liiga võiks teha. Heaks läbisaamiseks on pigem vaja tunda koerte stressisignaale, nende vajadusi ning olemust, kuid mitte läbi füüsilise karistamise neile teada anda, et on mingid käitumised, mis mulle ei sobi. Kui inimene võib koeraga nö koera keeles läbi sakutamise rääkida, kas koer võib siis inimesele samaga vastata? Räägime ju omavahel koerte tasemel. Vägivald tekitab vägivalda või emotsionaalselt sulgunud koera. Meie suhtluse tegi harmoonilisemaks ka see, et koerad teadsid sõnade nagu oota, tagasi ja siia tähendusi. Istu, lama ja sitsi ei leia väga igapäevaelus kasutust.
Kritiseeritakse ka trakside kasutust. Kui suurt koera on vaja kinni hoida, et ta kedagi ei ründaks ei ole asi ju traksides, vaid selles, et koer on kuri. Teatud muude vahendite kasutamine, mis aitab koera efektiivsemalt kinni hoida ei muuda koera emotsionaalset seisundit, milles on tegelikult asi. Valu tegevate vahendite keelustamine sunniks ehk inimesi silmi lahti tegema ja tegelema päris probleemiga, milleks on koera mõtted ja emotsioonid millegi suhtes. Valdavalt kasutatakse (pool)poovaid ja ogadega rihmasid viitsimatusest midagi muud teha. Tihti ei viitsita isegi rihmas tirimata käimist õpetada, mis on nii igapäevane asi. Imestan, et inimesed viitsivad tirivate koertega käia.
Liiga palju käitutakse koertega teadmatusest neile stressi tekitavalt. Liigile sobimatud tegevused, baasvajaduste mitte täitmine, nende kehakeele mitte tundmine, müüdid nende olemusest, pealiskaudne suhtumine, ebamugav varustus päevast päeva…
Peamise lahendusena näen koerte mitte kergekäelist võtmist ja nende vaimse tervise edendamist, mis algab inimeste harimisest, et nad mõistaksid koeri paremini ja saaksid nende vajadusi täita. Mitte rohkem karistust. Praegusest peaks proovima ikka edasi minna, mitte tagasi. Eriti ei peaks viimast soovitama koerte treenerid ja käitumisnõustajad, kes peaksid ju nägema käitumiste sügavamaid põhjuseid ning lahendusi, mis ei ole lihtsalt piits või präänik tasemel.