Uuringud näitavad, et koerad moodustavad oma omanikega väga sageli sarnaseid kiindumussuhteid nagu lapsed oma vanematega (Thielke ja Udell, 2019; Palmer ja Custance, 2008; Gacsi et al., 2013).
Mis on kiindumussuhe?
Kiindumussuhe on lapse ja tema esmase hooldaja (ema, isa, vanaisa vms.) vahel tekkiv eriline emotsionaalne side. Sellise sideme tekkimine on kujunenud evolutsiooni teel – lapsed, kes säilitasid läheduse hoolitseva vanema või muu hooldajaga, jäid suurema tõenäosusega ellu, sellest lähtuvalt said ise hiljem järglasi ning nii sellise erilise sideme teke muudkui kinnistus (Bowlby, 1969).
Igasugu muid suhteid saab kiindumussuhetest eristada peamiselt 4 tunnuse abil. Tõelises kiindumussuhtes esineb:
- läheduse otsimine esmase hooldajaga
- protest pärast tahtmatut eraldumist esmasest hooldajast
- esmast hooldajat tajutakse turvalise baasina, kelle toel saab keskkonda uudistada ja vajadusel stressi või hirmu korral tema juurde tagasi pöörduda lohutuse ja kindlustunde saamiseks
- hirmu, ärevuse vms. tunde korral esineb kontakti ja kindlustunde otsimine esmaselt hooldajalt (Bowlby, 1969)
Kiindumussuhe hakkab lapse jaoks kujunema mõne kuu vanuselt. Vanema jaoks juba raseduse ajal. Lapse ja tema esmase hooldaja vahelisest suhtest saadud kogemuste põhjal kujuneb lapsel: baasturvatunne, võime usaldada ja suhteid luua, enesehinnang, enese-tõhususe tunne ehk kuipalju sõltub minust, kuidas ja kas saan asju muuta, oskus konfliktsituatsioonidega toime tulla ja võime õppida ja uusi kogemusi integreerida. Milline kiindumussuhe lapsel vanemaga oli, mõjutab last kogu tema ülejäänud elu.
Kõikidel lastel ja vanematel ei ole turvalised kiindumussuhted.
Esinevad ka: turvatundeta vältivad, turvatundeta ärevad ja kaootilised kiindumussuhted. Ehk inimestel eristatakse nelja laialdaselt tunnustatud kiindumissuhte stiili.
Kusjuures, vanema või hooldaja hoolitsemisstill määrab lapse kiindumusstiili. Ehk lapsel kujuneb selline kiindumussuhtesstiil, mis sobitub teatud hooldaja käitumisega. Lapsel võib olla emaga üks, isaga teine ja vanaemaga kolmas kiindumussuhe ja igaüks erineva stiiliga.
Kuidas uuritakse kas ja milline kiindumussuhe lapsel hooldajaga on?
Ainsworth, M. D. S., Blehar, M. C., Waters, E., & Wall, S. (1978). Patterns of Attachment: A Psychological Study of the Strange Situation. Hillsdale, NJ: Erlbaum.
See on klassikaline ja autoriteetne teaduslik teos, mis kirjeldab esmakordselt ja detailselt, kuidas Mary Ainsworth töötas välja Strange Situation Test’i – meetodi, millega mõõdetakse lapse ja hooldaja kiindumussuhet. Strange Situation Test on kaheksast lühikesest episoodist koosnev test, kus laps kogeb järjest olukordi, mil hooldaja lahkub ja naaseb ning ruumi siseneb vahepeal ka võõras inimene. Lapse käitumist, näiteks nutmist, lohutuse otsimist ja mängujulgust, kasutatakse selle hindamiseks, kui turvaline või ebaturvaline on tema kiindumus hooldajasse. See test on jäänud kuldstandardiks kiindumuse mõõtmisel väikelaste seas.
Nagu öeldud – koera ja tema inimese (või inimeste) vahel esineb sageli suhe, mis vastab kõigile neljale kiindumussuhte kriteeriumile.
See on kujunenud tuhandete aastate jooksul koera kodustamise käigus ning selle aluseks on oksütotsiini – hormooni, mis toetab usaldust ja sotsiaalset sidet – toimel kujunenud bioloogilised mehhanismid. Kuidas see täpsemalt toimib saab lugeda Nagasawa et al., 2015 ja Hare & Tomasello, 2005 töödest.
Koer ei näe inimest ainult toidupakkujana – sul on suur potentsiaal olla tema turvatunde allikas, kelle olemasolu aitab tal maailmas palju paremini toime tulla.
Kuidas uuriti, kas koertel esineb inimestega kiindumussuhe?
Koerte ja inimeste vahelist kiindumussuhet on teadlased uurinud samade põhimõtete järgi, mida kasutatakse laste ja hooldajate sideme hindamisel.
Esmakordselt uurisid koerte ja inimeste vahelise kiindumussuhete võimalikust Topál, Miklósi, Csányi ja Dóka (1998), kes kohandasid Mary Ainsworthi klassikalise Strange Situation Test’i koerte ja nende omanike jaoks. Test koosnes seitsmest lühikesest episoodist, mil omanik ja võõras inimene vaheldumisi sisenesid ja lahkusid ruumist. Jälgiti koera käitumist: millal ja kui palju ta uudistas keskkonda, kuidas reageeris omaniku lahkumisele ja naasmisele, ning kuidas suhtles võõra inimesega. Uuring näitas ka, et paljud koerad käituvad väga sarnaselt lastega. Autorid märkisid, et mitte kõik koerad ei näita turvalise kiindumuse mustrit. Mõned ilmutavad tugevat ebaturvalist ärevale kiindumussuhtele omast käitumist või ebaturvalist vältivale kiindumussuhtele omast käitumist.
Hiljem võrdlesid Prato-Previde, Custance, Spiezio ja Sabatini (2003) täiendatud Strange Situation Test’is samuti koerte ja väikelaste reaktsioone. Nende tulemused kinnitasid, et koerte ja omanike vahel ilmnevad sarnased käitumuslikud mustrid, mis vastavad inimeste eri kiindumusstiilidele (turvaline, ebaturvaline vältiv, ebaturvaline ärev).
Palmer ja Custance (2008) viisid läbi täiendatud, vastandatud tingimustega katse, mis kinnitas, et koerad kasutavad oma omanikku nii “turvalise baasi” kui ka “turvapaigana”.
Horn, Huber ja Range (2013) leidsid, et koerad uurivad ja tegutsevad keskkonnas oluliselt julgemalt, siis kui omanik on ruumis. See on klassikaline “turvalise baasi” efekt.
Lisaks käitumuslikele tulemustele on saadud ka füsioloogilisi tõendeid. Gácsi, Maros, Sernkvist ja Miklósi (2013) näitasid, et omaniku kohalolek vähendab koerte südame löögisagedust ja stressireaktsiooni, mis kinnitab turvalise kiindumuse rahustavat mõju.
Rehn, Handlin ja Keeling (2014) ühendasid käitumuslikud ja hormonaalsed mõõdikud ning leidsid, et mõned koerad ei rahune omaniku naasmisel sarnaselt inimeste ärevale kiindumusele.
Schöberl jt (2016) lisasid füsioloogilise mõõtme, näidates, et omaniku ja koera kortisoolitasemed sünkroniseeruvad ainult turvalise kiindumuse korral.
Wanser ja Udell (2019) analüüsivad töö- ja teraapiakoerte edukust seoses nende kiindumusstiilidega. Ebaturvalise kiindumusega koerad on stressitundlikumad ja neil võib olla raskem inimese juhendamisel toime tulla.
Nagu öeldud ei teki kiindumussuhe koera ja tema inimese vahel üldse alati.
Kui laps sünnib, on tema ellujäämine täielikult sõltuv täiskasvanu hoolest. Kiindumussuhe tekib peaaegu vältimatult. Koera puhul on lugu teistsugune: tema loob (või ei loo) oma inimesega kiindumussuhe aja jooksul. Mõne koera ja omaniku vahel kasvab välja sügav side, teistel aga jääb see pinnapealsemaks.
Lisaks koera hooldaja käitumisele, oleneb see kas ja milline suhe inimesel koeraga tekib, ka koera enda geneetikast ja senisest elukogemusest. Uuringud (Protopopova, 2016; Rehn & Keeling, 2016; Marston et al., 2005) näitavad, et varjupaigakoertel on keskmisest kõrgem stressitase ja neil kulub tavaliselt kauem, enne kui nad hakkavad uues kodus inimesele tõeliselt avatud olema. Põhjus on lihtne: nende varasemates kogemustes on olnud hooldajavahetusi ja sageli ka hirmu või hooletussejätmist. Võib ka olla, et varjupaiga koer, vastupidi, klammerdub väga kiiresti, aga mitte turvaliselt. Selline koer võib otsida kohe tuge ja läheduse tunnet, kuid ta käitumine on tihti ärev ning kiindumussuhe inimesega ärev või kaootiline.
Koer, kellel pole varasemaid turvalise kiindumussuhete kogemusi, on kinni nõiaringis. Ta ei oska hoolt vastu võtta. Ära võta isiklikult, kui tal läheb aega. Ära imesta, kui ta paistab maailma suhtes „agressiivne“. Ta pole õppinud, et võib inimesele toetuda ja et meie, inimesed, oleme olemas selleks, et teda toetada. See on õppimisprotsess, mille jaoks tuleb hoida ruumi.
Omaniku hoolitsemisstiili ja koera käitumise vahel esineb ka vastastikune mõju. Näiteks võib agressiivse koera pidamisega kaasnev frustratsioon viia selleni, et omanik hakkab käituma viisil, mis sarnaneb kaootilise hoolitsemise tunnustega. Ta püüab oma koera vajadusi täita nii palju kui võimalik ning olla koera jaoks emotsionaalselt olemas, kuid mõnel raskemal päeval inimene lihtsalt ei jaksa või suuda mingeid olukorda hallata. Olla koerale (eriti koerale, kel esineb palju hirme ja seetõttu agressiivset käitumist – kuna agressiivse käitumise all on pea alati hirm) heaks vanemaks on vahel väga raske ja saadan head energiat kõigile, kes südames hoolivad ja annavad endast parima.
Turvalise kiindumussuhte kujunemisel on keskne roll sellel: kuidas hooldaja reageerib kui koer kogeb hirmu või ärevust. Hooldaja rahulik ja ennustatav käitumine loob turvatunde, samas kui ebajärjekindel, tõrjuv või karistav reageerimine võib viia ebaturvalise kiindumuse tekkeni.
Kiindumussuhte teadvustamine on ülioluline. Väga paljud murekäitumised, mida inimesed peavad „distsipliini puudumiseks“, on tegelikult turvatunde (mis ei tulene küll pelgalt kiindumussuhtest) ja turvalise kiindumussuhte puudumise sümptomid. Kui me ei teadvusta kui oluline on koera jaoks suhe enda perega (arvestades seejuures, et täiskasvanud koer on 2–3 aastase lapse tasemel mõistusega), siis tegeleme tihti tagajärgedega ega taju koera ja inimese suhte sügavust, selle olulisust ning mõju. Pea kogu lemmikust koera elu on inimese kontrolli all ja koer saab sellest aru. Turvaline kiindumussuhe on koera hea vaimse tervise alus. See loob tee enesekindlusele, õppimisvõimele, rahulikule närvisüsteemile ja koostöövalmidusele.
Turvaline kiindumus ei tähenda pelgalt lohutamist või füüsilist kontakti. Ka need on teatud hetkedel omal kohal, kuid turvalise kiindumussuhte loovad mitmed sügavad nüansid. Näiteks, kui koer saab aru, et sa saad tema öeldust aru (tõlgendad tema kehakeelt õigesti ehk nii nagu koer seda mõtles), siis see turvatunne ja rahu, mis teda selle tõttu igapäevaselt saadavad on väga määravad. Ja vastupidi, on väga stressi ajav ning turvalist kiindumussuhet pärssiv, kui inimene ei tunne koerte kehakeelt ja tõlgendab oma koera muudkui valesti või ei pane tema öeldut tähelegi. Tihti näen, et inimesed heas usus puudutavad koera siis, kui koer seda too hetk ei taha. Kahjuks on see siis koera silmis ikkagi negatiivne, mis siis, et inimene arvab, et teeb head. Midagi teha pole, koerte kehakeelt tuleb tunda ja parim viis selle omandamiseks on seda teadlikult õppida.
Ka meie inimesed tunneme end väga palju turvalisemalt inimestega, kes meid mõistavad. On suur vahe, kas elad igapäev koos sellise inimesega või mitte. Seda enam, kui see inimene veel pea kogu su elu ja tegemiste üle otsustab, nii nagu inimesed lemmikust koerte üle.
Turvaline kiindumussuhe annab koerale kindluse maailmas ringi uudistada. Koer teab, et tal on turvakoht ja inimene, kelle juurde vajadusel tagasi pöörduda ja kes teda toetab (nii, et koer seda sellena tajub). Kes mõistab, kuidas maailm koerale tunduda võib ja suudab seetõttu olukordi vastavalt hallata. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et turvalises kiindumussuhtes koer on tasakaalukas, uudishimulik, enesekindel, isegi iseseisev. Ma soovin, et koerad inimeste kõrval sellisteks sirguksid ja selleks sai loodud kutsikakool.
Muide, täiskasvanud inimese võimet moodustada väikese lapsega kvaliteedilt hea kiindumussuhe mõjutab tema enda lapsena kogetud kiindumussuhe. Võib arvata, et sama on tõsi ka koerte ja inimeste kohapealt.
“Caregiving style is usually a result from the person’s own attachment history.” J. Solomon, C. George (1996)
Kuid see ei ole saatus. Mary Main ja Erik Hesse on näiteks välja toonud mõiste “earned secure attachment” ehk välja teenitud turvaline kiindumus. See tähendab, et inimene, kelle lapsepõlv ei olnud turvaline, võib hiljem teadlikkuse, refleksiooni ja empaatia kaudu kujundada endas turvalise kiindumuse stiili. See toimub tavaliselt siis, kui inimene mõtestab oma varasemaid kogemusi, näeb neid realistlikult, tunnistab valu ja otsustab teadlikult käituda teisiti, kui tema vanemad kunagi temaga käitusid. Meis kõigis on olemas võimalus olla oma lapsele või ka koerale turvaline ja ennustatav tugi. Empaatia, eneseteadlikkus ja soov mõista on selle alustalad.
Mida see tähendab inimesele, kes võtab koera?
Kui perega liitub koer, siis sinu peamine ülesanne ei ole teda treenida, vaid pakkuda talle turvatunnet (nii, et koer seda selliselt tajub) ning temaga hea suhe luua. Turvaline kiindumussuhe on parim viis ennetada murekäitumisi, nagu hirm, ärevus, agressioon, üksindusahistus või liigne sõltuvus. See on ka alus õppimisvõimele. Koer õpib kõige paremini siis, kui ta tunneb end turvaliselt.
Turvatunne ja hea suhte loomine eeldab, et inimene vähemalt:
- omab vähemalt baasteadmisi koerast kui liigist ja võimet analüüsida, kuidas maailm ja olukorrad läbi koerte silmade paista võivad
- tunneb koerte vajadusi
- tunneb koerte keelt – vähemalt rahusignaale, asenduskäitumisi, ruumi küsivaid kehakeele signaale, stressist tulenevaid käitumisi ning kehakeelt ja lepituskäitumisi. Teeb vahet kaasasündinud ja õpitud käitumistel.
Sellepärast sai minu kutsikakool tugeva fookusega inimeste õpetamisele. Pole aus enne treenida koera, kui me ei tea tema kohta eelmainitud asju. Keskendusin kutsikakooli luues ülipalju sellele, et inimene oskaks tänu teadmistele, mis ta sealt saab, enda koerale turvatunnet pakkuda, mõista koeri sügavuti ja luua enda koeraga hea suhte. See on parim kindlustamaks võimalikult vähe muresid tulevikus.
Enamasti ei taha inimesed olla meelega halvad või hoolimatud, vaid tegemist on teadmatusega eelmainitud asjadest, mille tagajärjel tekib aga koeraga paratamatult ebaturvaline kiindumussuhe.
Sama on ka koera karistamisega. Nagu öeldakse, vägivald hakkab sealt, kust lõppevad teadmised. Koera karistades võib koer küll alluda, kuid ei õpi turvaliselt usaldama. Turvaline kiindumus saab tekkida ainult siis, kui koer tunneb, et inimene on ennustatav, rahulik ja turvaline tugi isegi (ja veel eriti) siis, kui ta eksib. Selleks peab inimene teadma, kuidas koeraga koos elada nii, et ilma karistust kasutamata, saab temaga ikka erinevates olukordades ilusti hakkama. Koerakeele Kooli kutsikakool aitab ka selles osas väga palju.
Viited:
- Ainsworth, M. D. S., Blehar, M. C., Waters, E., & Wall, S. (1978). Patterns of attachment: A psychological study of the Strange Situation. Hillsdale, NJ: Erlbaum.
- Bowlby, J. (1969). Attachment and loss: Vol. 1. Attachment. New York: Basic Books.
- Cimarelli, G., Schöberl, I., Marshall-Pescini, S., & Range, F. (2019). The relationship between emotional contagion and empathy in dogs: A pilot study. Frontiers in Psychology, 10, 2145.
- Gácsi, M., Maros, S., Sernkvist, S., & Miklósi, Á. (2013). Human analogue safe haven effect of the owner: Behavioural and heart rate response to stressful social stimuli in dogs. PLOS ONE, 8, 3.
- Hare, B., & Tomasello, M. (2005). Human-like social skills in dogs? Trends in Cognitive Sciences, 9, 9, 439–444.
- Hesse, E., & Main, M. (2000). Disorganized infant, child, and adult attachment: Collapse in behavioral and attentional strategies. Journal of the American Psychoanalytic Association, 48, 4, 1097–1127.
- Horn, L., Huber, L., & Range, F. (2013). The importance of the secure base effect for domestic dogs – Evidence from a manipulative problem-solving task. PLOS ONE, 8, 5.
- Marston, L. C., Bennett, P. C., & Coleman, G. J. (2005). What happens to shelter dogs? An analysis of changes in emotional state between arrival and adoption. Applied Animal Behaviour Science, 92, 1–2, 293–308.
- Nagasawa, M., Mitsui, S., En, S., Ohtani, N., Ohta, M., Sakuma, Y., Onaka, T., Mogi, K., Kikusui, T. (2015). Oxytocin-gaze positive loop and the coevolution of human-dog bonds. Science, 348, 6232, 333–336.
- Palmer, R., & Custance, D. (2008). A counterbalanced version of Ainsworth’s Strange Situation Procedure reveals secure-base effects in dog–human relationships. Applied Animal Behaviour Science, 109, 2–4, 306–308.
- Prato-Previde, E., Custance, D. M., Spiezio, C., & Sabatini, F. (2003). Is the dog–human relationship an attachment bond? An observational study using Ainsworth’s (1969) Strange Situation. Applied Animal Behaviour Science, 75, 3, 195–212.
- Protopopova, A. (2016). Effects of sheltering on physiology, immune function, behavior, and the welfare of dogs. Physiology & Behavior, 159, 95–103.
- Rehn, T., Handlin, L., & Keeling, L. J. (2014). Dogs’ endocrine and behavioural responses at reunion are affected by how the human initiates contact. PLOS ONE, 9, 10.
- Rehn, T., & Keeling, L. J. (2016). Measuring dog–owner relationships: Crossing boundaries between animal behaviour and human psychology. Applied Animal Behaviour Science, 183, 1–9.
- Schöberl, I., Beetz, A., Solomon, J., Wedl, M., Gee, N., & Kotrschal, K. (2016). Social factors influencing cortisol synchrony in dog–owner dyads. Frontiers in Psychology, 7, 1216.
- Solomon, J., & George, C. (1996). Defining the caregiving system: Toward a theory of caregiving. Infant Mental Health Journal, 17, 3, 183–197.
- Topál, J., Miklósi, Á., Csányi, V., & Dóka, A. (1998). Attachment behavior in dogs (Canis familiaris): A new application of Ainsworth’s (1969) Strange Situation Test. Journal of Comparative Psychology, 112, 3, 219–229.
- Topál, J., Miklósi, Á., & Csányi, V. (2005). Dog–human relationship: A case of interspecific attachment. Interaction Studies, 6, 3, 311–329.
- Wanser, S. H., & Udell, M. A. R. (2019). Does attachment security to a human handler influence the behavior of dogs who work with them? Frontiers in Veterinary Science, 6, 498.