Koerad arenesid huntidest ja on neile geneetiliselt kõige sarnasemad. Seega nende käitumine on sarnane huntide käitumisele. Hundid moodustavad karja, kus on hierarhia, mis saavutatakse end kehtestades. Kõige enesekindlam ja domineerivam hunt on alfa hunt. Koera jaoks moodustavad tema ja tema perekond/omanik karja. Koera omanik peab näitama probleemide vältimiseks/koera üle käte mitte minemiseks, et tema on karjas peremees ehk alfa.
Selline arusaam, mille kaudu veel palju teadlikult või teadvustamata nähakse koeri ja nende käitumiste põhjuseid on levinud kulutulena, mis ei taha siiani kustuda.
Kust ja miks selline teooria tuli?
1930- 1940. aastatel tehti uurimustöö jälgides loomaaias vangistuses elavaid hunte ning jõuti järeldusele, et hundid karjas võitlevad pidevalt hierarhias kõrgema astme saavutamiseks ning alfaisase agressiivne tegevus hoiab teised kandidaadid vaos. Need järeldused piiratud alal kokku toodud omavahel võõraste huntide kohta kirjutas tol ajal teadlane David Mech oma populaarsesse raamatusse ning need ekstrapoleeriti ekslikult metsiku hundi käitumisele ja seejärel kodukoertele.
Teadus areneb ja tänu looduses vabalt elavate huntide jälgimisele, on ammu teada, et nad ei käitu nii nagu piiratud alal omavahel võõrad kokku toodud hundid. David Mech sõnul, kes tegutseb senimaani hunte uuriva teadlasena, on see nagu vangis olevate inimeste vaatlemine ja sellest siis järelduste tegemine selle kohta kuidas toimivad inimesed päris elus. Selline võrdlus ei ole pädev. Looduses vabalt elav hundikari ja selle toimimine sarnaneb väga inimeste perekonnale. Karjas on pesitsuspaar ehk emane ja isane hunt ning nende 1- 3 aasta tagused järeltulijaid ehk õed ja vennad. Ehk nö. juhistaatus karjas saavutatakse lihtsalt läbi emasega paaritumise, mis järel sünnivad kutsikad. Isahunt koos emahundiga hoolitseb laste eest kuniks nad on aasta vanused. Kui järeltulijad saavad vanemaks, lähenevad nad karjast, kuhu nad sündisid, enamasti ära. Selleks, et leida endale kaaslane ja luua oma kari. Ainsad karja pikaajalised liikmed on pesitsuspaar. Seega alfaks ja kõige domineerivamaks võib pidada hundikarjas kõige vanemat emast ja isast hunti sama palju nagu inimperekonnas ema ja isa. Ka inimestest vanemad omavad kontrolli oma laste elude üle kuniks lapsed pole iseseisvad. See lihtsalt on nii, mitte seda suhet ei saavutata. Terminit alfa ei kasutata enam ammu huntidega seoses. Kasutatakse terminit pesitsuspaar (breeding pair) või emahunt ja isahunt. Vangistuses elavad hundid olid sunnitud teiste täiskasvanud huntidega ühisel piiratud alal elama ning see tekitas nende vahel ebaloomulike pingeid, mida looduses ei esine.1, 2
Siit videos saab kirjapandut kuulata David Mech´ilt (2.34 min): https://www.youtube.com/watch?v=tNtFgdwTsbU
Karja loomise mõte on võimalus tappa suurulukeid. Teatud huntide populatsioon otsustas kunagi aga teise toidu leidmise strateegia ehk koriluse kasuks. Just sellest sai tõenäoliselt alguse koera kui liigi aeglane teke. Praeguseks on tehtud mitmeid teadustöid vabalt elavatest koertest. Koer ei ole kodustatud hunt. Ta ei pea teiste koertega koos jahti, vaid hoiab inimasustuse lähedale tegutsedes iseseisvalt või väikestes gruppides. Koer on sotsiaalne loom ja teiste koertega kokku hoidmine pakub paremat kaitset ohtude eest. Koerad liiguvad vabalt, vastavalt enda vajadustele ringi, mitte ei püsi kindlas grupis. Koos elavad koerad enamasti ei ole geneetiliselt seotud nagu hundid hundikarjas. Koertel puudub pesitsuspaar – kõik isased (kellega emane nõus on) võivad emasega paarituda. Kutsikate eest hoolitseb emane koer üksi, mitte nagu hundid, kes hoolitsevad ühtse karjana järeltulijate eest.
Tänasel päeval on domineerimisteooria suurim levitaja kahtlemata karismaatiline Cesar Millan. Kui tema saadet, kus ta “aitab” koeraga hädas olevaid omanike, hakati tegema, siis palusid teadlased ning haritud koertetreenerid, et seda ei hakataks telekas näitama. Oli teada, et domineerimisteooria lihtsalt ei ole tõsi ning seetõttu on kasutatavad meetodid julmad ning ebavajalikud. Saade lasti aga eetrisse ning on olnud populaarne. Agressiivse käitumise all on enamasti alati hirm või valu3, 4. Millani põhjendus on pea igale käitumisprobleemile, et koer ei tea oma kohta karjas. Ta paneb koera pikali, näpistab, ähvardab kehahoiaku või häälega ning annab läbi kaelarihma korrektsioone. Kui küsida, miks ta seda teeb, on vastus, et see töötab. See, et miski töötab ei ole aga piisav – tuleb vaadata meetodite psühholoogilist mõju koerale.
Sellepärast ongi antud teema minu jaoks koertega seoses kõige tähtsam ja tõsisem – nähes koera läbi kõverpeegli, koheldakse tihti hirmul/segaduses olevat koera nii, nagu tema käitumisprobleem põhineks selles, et ta on liiga enesekindel või ei tea oma kohta karjas. Sellise suhtumise juures jäätakse tihti tähelepanu pööramata sellele, et koerale võib miski põhjustada valu. Lisaks on liikvel sisutühjad müüdid nagu alati peaks uksest enne koera välja minema, enne koera sööma, koer ei või trepi üleval lamada ega inimese ees kõndida jms.
Kas enne koera söömine tugevdab enda kui liidri staatust koera silmis? Puudub igasugune alus seda arvata. Taolises stiilis nõuanded on tulnud sellest, et hundid justkui talitaks nii ja koertes on säilinud need ürgsed arusaamad. Kuid isegi hundid ei käitu selliselt. Söömise järjekord on seotud sellega, kuidas liigi geenide edasikandumine kõige paremini kindlustada. Oleneb hooajast (kui vanad on kutsikad) ja sellest, kellel perekonnas kõhutäit sel hetkel kõige enam vaja on. Tihti söövad lapsed enne ema- ja isahunti või emahunt kõige esimesena, et ta jaksaks laste eest hoolitseda2, 5. Kui süüa on piisavalt ja saak suur võivad kõik korraga süüa. Seosetu on seda aspekti inimese ja koera vahelisse suhtesse tuua. Küll aga võiks koer viisakusest toitu mitte käest ega laualt krahmata ning seda saab koerale õpetada. Kui koer näitab toiduga seotult agressiivsust, tuleb vaadata, kas tema vajadused seoses toidu ja söömisega on täidetud ning enamasti taastada koera usaldus, et tema toitu ei võeta ära ja seda on piisavalt.
Koer võib magada seal, kus peremees. Kutsikad peavadki seda tegema, sest vajavad ema juurest tulles väga lähedust ja koos inimesega magamist. Koerad tahavad ennast mõnusalt tunda täpselt nagu inimesed. Nad on sotsiaalsed (eelistavad magada inimese läheduses)6 polüfaasilised (magavad mitu korda ööpäevas, mitte öösel järjest nagu inimesed) magajad. Ressursi valvamine, urisemine või sellega seotult agressiooni näitamine on enamasti põhjustatud koera hirmust, et see võetakse temalt ära. Kui selline mure koeraga on juba tekkinud, siis võtke ühendust haritud koerte käitumisnõustajaga, kes aitab koera emotsionaalset seisundit ressursiga seotult muuta. Muidugi ei pea koer voodis ega diivanil magama kuna nad toovad sinna karvu ja mustust. Võimaldage koerale mitu pehmet rahulikku magamisaset erinevates kohtades ideaalis põrandapinnast kõrgemal nii, et kogu nende keha on toetatud. Diivanile võib asetada fliisi/katte. On koeri, kes eelistavad kohati põrandat, sest selle peal on jahe.
Koer võib enne inimest uksest välja minna, aga ei pea. Ema- ega isahunt ei kõnni alati esirinnas ja nad ei otsusta üksi kuhu kari liigub. Otsused võetakse vastu üheskoos.5 Vajadusel saab koerale õpetada, et ta ootaks ja laseks inimese enne uksest välja, sest nii on mõnusam ja ohutum kui koer ei torma.
Kas koer tohib inimese ees kõndida? Nagu öeldud, hundikarja liikudes vahelduvad ees olevad hundid vastavalt vajadusele ja kindlasti ei kõnni ainult vanim ema- või isahunt kõige ees. Ka vabalt elavad või kodutud koerad ei liigu teiste koerte suhtes kindlatel positsioonidel ja tihti liiguvad üksi. Koeraga jalutades tuleb valida sobiv avara vaateulatusega keskkond, kus koer saab ohutult pika rihma otsas kõndida ning nuuskida ja vajadusel on omanikul aega distantsi koera ja enda vahel lühendada. Käitumisprobleeme nagu reaktiivsus või rihma tirimine, tuleb lahendada nii, et koera vajadused jäävad tema jalutuskäigul täidetuks.
Teisele koerale selga hüppamine – on enamasti püüd teist koera/iseennast/olukorda rahustada (uuri, inglise keeles calming signals) ehk indikaator stressist, mida koer üritab sedasi maandada7. Kutsikatel esineb normaalse osana mängust, kus nad harjutavad täiskasvanuna vajaminevaid tegevusi. Vanim isahunt ei hüppa oma karjas erinevate huntide seljas, et demonstreerida oma positsiooni. Koerte puhul esineb seda käitumist ka emastel koertel, mis on täiesti “normaalne” juhul kui koer kogeb stressi. Kui koer teeb seda palju, siis pöörduge haritud koerte käitumisnõustaja juurde, kes selgitab kuidas vähendada stressi koera elus ja näete, et see käitumine väheneb/kaob.
Pidev püüd inimesega võistelda ei oleks koerast teinud inimeste kodudes elava looma. Koera ja hundi põhiliseks erinevuseks on see, et koer on kodustatud ega saa ilma inimeseta hakkama. Kui koer satub tänavale, ei moodusta ta teiste sellistega karja ega lähe metsa jahti pidama. Ta püüab leida koriluse teel inimasustuse lähedalt toidujääke. Kui toitu leidmiseks napib, siis nälgib koer surnuks. Mõni koer võib vahel jänese kätte saada, kuid igapäevaselt ei saaks ta metsas toidu hankimisega hakkama. Nende ellujäämine on tagatud – meie, inimeste, poolt, kes me hoiame pea kõiki nende eluks vajalikke ressursse enda käes. Et koer oleks sõnakuulelik, ei pea end kehtestama karjajuhina, vaid tuleb ressurssidega oskuslikult ümber käia.
Inimese käes on tüüpiliselt pea kõik koera ressursid – mida ja millal süüa, vesi, hädade tegemine, kus ja kui kaua magada, sotsiaalne kontakt teiste loomadega, puudutus, tähelepanu, liikumisvõimalus, kas ja millal paarituda.
Ressurss võib olla kõik, mis on koera jaoks oluline – toit, mänguasi, tähelepanu, ukse avamine ja selle väärtus muutub ajas pidevalt. Kui koer on puhanud ja tahab mängida, siis omab mänguasi tema silmis suurt väärtust. Olles aga näiteks just jalutuskäigult tulnud pole mänguasjal enam pooltki seda väärtust. Tõenäoliselt on tol hetkel väärtuslikum rahulik keskkond, pehme pesa või võimalus minna diivanile.
Koerte omavahelises suhtluses vahetuvad jõu vahekorrad pidevalt. Ühes olukorras võib ühele koerale mingi ressurss olla olulisem ja ta domineerib (omab kontrolli) selle üle. Samas hetk hiljem võib esineda konflikt mingi teise ressurssi üle ja nö peale jääb teine koer. Püramiidi hierarhiat ei teki. Konkreetsetes hetkedes esinevad domineerivad käitumised, mida võib teha vahel üks ning vahel teine koer.
Koera käitumises omavad võtmerolli ka õpitud käitumised. Kui koer uriseb näiteks tahtes tal küüsi lõigata ja saab seejärel tahetu (inimene eemaldus), siis võib ta mõne korraga õppida, et see on tulus meetod oma tahtmise saamiseks. Koer on õppinud nii mingis olukorras oma tahtmist saama. Hirmul olevat koera tuleb aidata, et ta hirmust üle saaks ning usaldaks enda inimest. Koer ei oska analüüsida, et temal endal on seda küünelõikust vaja ja targem on see rahulikult lasta ära teha.
Oluline on vahet teha domineerimisel ja juhtimisel. Inimestega seotult on juhtimist palju uuritud. Sund ja jõud tekitavad passiivset vastupanu, nõuavad juhilt pidevat survet ja suunamist ning ei ole tavaliselt hea taktika parima soorituse saavutamiseks. Efektiivsem on juhtpositsioon saavutada sobivat käitumist millegagi premeerides (ja tekitades harjumuse), mida juhitav/koer soovib ja ebasobivat käitumist takistades või eemaldades sellele järgneva preemia.
Koerad on erinevad ja nende reageering karistatavatele, julmadele ja/või valusatele treeningvõtetele/varustusele on erinev. Kerge on koera jõuga allutada või panna ebamugavust/valu tekitav varustus ning seeläbi koera kontrollida. Muidugi koer ei lähe enam kõrvalt ära, sest ta teab, et saab siis korralikult haiget. See on füüsiliselt valus ja jätab koera hinge trauma. Mõned koerad alluvad paremini st. tekib õpitud abitus või sulgumine, teised frustreeruvad ja hakkavad rohkem vastu. Õnnetud on mõlemad. Enamasti on aeganõudvam koera õpetada kinnistades soovitud käitumist samm- sammult positiivselt. Kuid pikas plaanis on viimane palju tulusam. Koera emotsionaalse seisundi muutmisel on enamasti kasu omanikuga rääkimisest, et muudetaks oma käitumises midagi ja seeläbi muutub koer.
Koertel keda treenitakse karistusega, läbi valu/ebamugavuse, esineb kokkuvõttes rohkem probleemkäitumisi8. Näiteks, koer tirib ja teda õpetatakse läbi kaelarihma korrekuure andes kõrval kõndima. Ta õpib, et valu/ebamugavuse vältimiseks tuleb kõndida kõrval. Kuid… sellel koeral tekib ärevushäire ja “väsimatus”. See oli lihtsalt näide, et probleemkäitumine ei pruugi avalduda samas kohas, kus negatiivset treeningvõtet kasutatakse, kuid üleüldiselt esineb neil koertel rohkem käitumisprobleeme. Need koerad on ka vähem kiindunud enda omaniku, kui koerad, keda treenitakse positiivsete meetoditega9. Neil on treeningu ajal kõrgem stressi tase, stress püsib kõrge kauem peale treeningut10 ja nad on pessimistlikumad10. Töökoerad, keda rohkem treenides karistatakse, saavad oma ülesannetega halvemini hakkama, kui töökoerad, keda karistatakse vähem11. See kõik on üsna loogiline ja sama kogeksid ka inimesed, kui neid läbi valu või allutamise õpetataks. Omaniku käitumine on parim indikaator ennustamaks, kas koer võib muutuda agressiivseks või muud moodi murekoeraks. Mitte koera tõug.
Tänaseks vaidlevad domineerimisteooria ja karistuse kasutamise vs. koerte positiivsete meetoditega treenimise teemal vaid koerte treenerid. Tegelikult on see vaidlus vaieldud. Mitte ükski loomade käitumise organisatsioon, ühing, selts, ülikooli loomade käitumisega tegelev teaduskond vmt. maailmas ei arva, et koerte treenimiseks on vaja kasutada karistust või domineerimisteooriast tulenevaid võtteid. Nemad ei kujunda endi arvamusi kergekäeliselt, vaid piisava teaduspõhise materjali ning tõestuse olemasolul.
American Veterinary Society of Animal Behaviour. https://avsab.org/resources/position-statements/
Ühiskonnas ja igas peres on reeglid – kas teadlikult paika pandud või ajaga välja kujunenud. Koerad ei mõista inimkeelt ja loomulikult on neile vaja teatud asjad selgeks teha kui nad koos inimestega ühiskonnas eksisteerivad. Kui koer kuulab sõna ainult vorst või maiustus nina ees, siis on maiustusi ilmselt valesti kasutatud. Koer iseenesest on rahumeelne konflikte vältida üritav loom. Agresiivsuse all on enamasti hirm, valvamise all soov saada oma ruumi ning “süütunde” all palve, et inimene lõpetaks. Koertetreeneritel abi otsides ärge lubage oma koerale liiga teha ning otsige kuniks leiate inimese, kes soovitab kohelda koera nii, et teil on endal seda normaalne ja hea tunne teha. Tõelist tahet inimesele järgneda ei saa peale sundida. Koer ise annab selle meile kui tal on meiega koos hea ning turvaline olla.
Viited:
1. http://davemech.org/wolf-news-and-information/
2. Mech, L. D., 1999. Alpha status, dominance, and division of labor in wolf packs. Canadian Journal of Zoology, 77, 1196- 1203.
3. Mikkola, S. et al., 2021. Aggressive behaviour is affected by demographic, environmental and behavioural factors in purebred dogs. Scientific Reports, 11, 9433.
4. Camps, T., Amat, M., Manteca, X. A., 2019. Review of medical conditions and behavioral problems in dogs and cats. Animals, 9, 1133.
5. Mech, L. D., 2000. Leadership in wolf, Canis lupus, packs. Canadian Field-Naturalist, 114, 2, 259- 263.
6. Kinsman et al., 2020. Sleep duration and behaviours: A descriptive analysis of a cohort of dogs up to 12 months of age. Animals, 10, 1171.
7. Turid Rugaas, 2005. Calming Signals. Dogwise Publishing.
8. Hiby, E. F., Rooney, N. J., Bradshaw, J. W. S., 2004. Dog training methods: their use, effectiveness and interaction with behaviour and welfare. Animal Welfare, 13, 63- 69.
9. Vieira de Castro, A. C., Barret, J., de Sousa, L., Olsson, A. S., 2019. Carrots versus sticks: The relationship between training methods and dog- owner attachment. Applied Animal Behaviour Science, 219, 104831.
10. Vieira de Castro, A. C. et al., 2020. Does training method matter? Evidence for the negative impact of aversive-based methods on companion dog welfare. Plos One, 15, 12, e0225023.
11. Haverbeke et al., 2008. Training methods of military dog handlers and their effects on the team´s performances. Applied Animal Behaviour Science, 113, 110- 112.