Paljudel lemmikloomadest koertel on tänu inimeste hoolele parem füüsiline tervis võrreldes nende vabalt elavate liigikaaslastega. Samas jäävad tihti nende teised, näiteks emotsionaalsed, vajadused rahuldamata. Tuues koer koju, võetakse temalt ära vabadus ja paljud võimalused, kuidas ta saaks ise oma vajadusi täita. Tihti aga ei pakuta alternatiive. Usun, et koerte vajaduste ja nende täitmise olulisuse teadvustamatus on üks peamiseid põhjuseid, miks inimestel on koertega päris palju probleeme.
Inimese, kes on endale koera võtnud, peamine prioriteetne ülesanne on pakkuda oma koerale võimalusi tema liigipõhiste vajaduste täitmiseks. Koeraomanikuna tuleks leida selleks loomingulisi ja lahkeid viise.
Enamus inimesi teab Maslow inimvajaduste hierarhiat ehk püramiidi. Ka koerte vajadustest on sarnane hierarhia püramiid Linda Michaels’i poolt loodud ning Laura Kiiroja ja Maarja Tali poolt eesti keelde tõlgitud.
Koerte vajadused jagunevad viide gruppi – bioloogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, sunnivaba treenimise ning kognitiivsed vajadused.
Allikas: https://loomultloom.ee/pressiteade-koera-vajaduste-hierarhia-on-nuud-kattesaadav-eesti-keeles/
Vastates küsimusele miks koer üht või teist moodi käitub, on väga tihti vastuseks, et koer täidab mingit enda vajadust. Seega, koerte vajaduste teadvustamine annab igaühele endale hea raamistiku ja võtme, mille abil koera käitumist analüüsida ning leida vastus miks ta üht või teist moodi käituda võiks. See, kuidas mingit vajadust täidetakse võib erinevatel koertel erinev olla. Väljendust mõjutavad nt elujooksul õpitu, vanus, keskkond, geneetika jmt.
Toon ühe levinud näite, kuidas käitumine väljendab vajadust. Oletame, et koer jalutuskäigul tirib, haugub ja uriseb vastu tuleva koera peale. Mitte alati, aga enamjaolt on see põhjustatud hirmust ehk siis koer ei tunne end selles olukorras turvaliselt. Hirmul võib olla mitmeid põhjuseid – nt halb kogemus või koeral polegi eriti kogemusi või oskust/teadmist kuidas käituda. Tundmatust võõrast koerast rihma otsas lähedalt möödumine ei ole koerte jaoks loomupärane tegevus. Olukord, kus koer on segaduses kuidas käituda võib valmistada talle hirmu ja ebakindlust. Koera põhivajadus on aga tunda end turvaliselt. Reaktiivne käitumine rihmas, mis on inimestele tihti probleemiks, on koera püüe saada seda, mida ta tahab ning vajab – ajada hirmutav asi eemale või teha see kahjutuks ehk taastada enda turvatunne tolles keskkonnas. Kui koer teaks mõnda muud mõistlikumat viisi turvatunde saavutamiseks, teeks ta tõenäoliselt seda. Või kui koer ei tunneks tol momendil nii suurt turvatunde puudust ei käituks ta tõenäoliselt nii reaktiivselt. Ka koerale endale valmistab stressi kui ta käitub agressiivselt, on ärev või saab pidevalt pahandada. Selliseid kõrgendatud meeleseisundeid tekitavad olukorrad ei ole koera jaoks olukorrad, kus ta tahab olla. Koerad enamasti ei valiks olla reaktiivsed, vaid reaktiivsus tihti on mitte valida saamise tulemus.
Kui koer on rihmas reaktiivne teise koera suhtes, siis jätab selline moment jälje ja haavata saab turvatunne ning ka usaldus inimese vastu. Eriti kui pidevalt pannakse koer olukorda, kus ta reaktiivselt käitub. Koer saab väga hästi aru, et on rihmas kinni ning kes teda kinni hoiab. Reaktiivse käitumise muutmine on eraldi põhjalik teema, kuid üks kindel soovitus – pea väga väga oluliseks hoida enda koera ja misiganes asja vahel, mis reaktiivset reaktsiooni tekitab, nii suurt vahemaad, et koer ei oleks hirmul/reaktiivne. Arusaadav, et me ei saa koguaeg keskkonda kontrollida ja vahel võib juhtuda, et teine koer tuleb nurga tagant ja meie koer reageerib. Aga pea seda oluliseks ja planeeri nii, et seda võimalikult tõenäoliselt ei juhtuks. Sellistes olukordades olemine ei aita. Koer ei harju lastes tal reaktiivselt käituda. Vastupidi, käitumine mida koer saab harjutada kinnistub temas üha enam. Mida enam koerale ruumi annad ja tema kehakeelele vahetult reageerid, seda rohkem hakkab ta sind usaldama ja ennast turvalisemalt tundma. Rääkides agressiivsusest on üldiselt just turvatunne võtmetähtsusega tagamaks, et koer ei oleks ega muutuks mingis olukorras agressiivseks.
Suur osa sellest, mida koertele õpetatakse rahuldab inimese vajadusi. Ajalooliselt on inimesed välja mõelnud karmimaid ja karmimaid karistusi kui koer on “kangekaelne” või mõelnud välja üha kõrgemalt hinnatud käitumise tugevdajaid, et motiveerida muutusi. Aga koerad tahavad juba asju – sellest tulebki enamus probleeme. Kui õpetada koerale häid viise kuidas oma keskkonda (sealhulgas ka meid) kontrollida ei tegutse me vastuvoolu, vaid teeme pigem koostööd. Koerte vajadusi on mõistlik täita, sest enamus probleeme, mis inimestel koertega esineb on mingi koera vajaduse mitte täitmise tõttu. Seega on vajaduste täitmine väga efektiivne viis käitumisprobleemide ennetamiseks ja tihti ka lahendamiseks.
Kui koer on leidnud mingi võimaluse kuidas enda vajadust täita, mis ei sobi meile, inimestele, siis tasub ettevaatlik olla enda reageeringuga. Kui pragatakse suutmata teadvustada algpõhjust ega pakuta koerale paremat alternatiivi inimese jaoks ebasobivale käitumisele, saab kannatada inimese ja koera suhe. Hea ühenduse katkemisel inimese ja koera vahel jääb aga rahuldamata koera vajadus armastuse ja hea suhte järgi. Tekib nõiaring – inimene pahandab, koer kogeb stressi ja üritab seda maandada (nt närides sobimatuid asju, olles ärev), inimene pahandab, koer kogeb stressi ja üritab seda maandada… Tihti pöördutakse siis koertetreeneri poole, sest koer on üleannetu, kuri, rahutu vms. Käitumisse tuleks suhtuda kui väärtuslikku informatsiooni. Täitmata vajadusest tingitud käitumist ei tohiks pelgalt näha kui probleemi, millest on vaja vabaneda või mis on vaja kuulekuse abil ära treenida.
Arusaadavalt inimestele ei sobi kõik koerte lahendused vajaduste täitmiseks. Esmalt on hea mõelda, kas koer saaks mingi oma vajaduse kuidagi teisiti lahendatud, viisil, mis sobib ka sulle. Üks väga hea näide sellest on Simone Muelleri loodud Predation Substitute Training. Eriti jahikoertega on murekohaks kui nad näevad jalutuskäigul nt lindu või kassi ja kaotavad mõistuse. Koeral muidugi ei saa lasta loomale järgi joosta ning ta on sellest frustreerunud. Saagi kinni püüdmise tegevus koosneb aga mitmest etapist. Simone Muelleri loodud käsitlus õpetab koerale, et ta võib teha saagi püüdmiseks vaja minevaid esmaseid tegevusi – saaki vaadelda ning aeglaselt hiilida. See on väge äge kuidas koer kaob saaki vaadeldes enda maailma. Seda tuleb aga samm- sammult koerale õpetada. Lisaks on oluline sinna juurde koerale pakkuda hetki, kus ta reaalselt saab ka sobiva saagi (mänguasja) kätte ja tunneb sellest rõõmu. Ka viimast õpetab Simone Mueller oma lähenemises (see pole pallivise).
Kui plaanida koera treenimist või käitumise mõjutamist tuleks vajaduste analüüsimisest alustada. Tuleks vaadata, kas need on enne treenimist täidetud ning ega treening nendega vastuolus pole. Nt esineb vastuolu kui näeme eemal teist koera, palume koeral istuda, kuid koer tahaks ära minna, sest ta ei tunne end turvaliselt.
Kui koer on ärev ja kõnnib ringi, siis proovi kas millegi närida andmine, mis pikemalt kestab, aitab tal rahuneda ja paigale jääda. Lihtsalt koera paigale sundides võib ta ärevus sellest sisimas tõusta. Närimine on aga maandav tegevus ning väga võimalik, et tänu sellele koer suudab rahuneda ning see väljendub ka tema käitumises. Kui koer tirib jalutuskäigu alguses, siis tihti on suur abi juba pikast jalutusrihmast ja paremast koha valikust, kus koer saab pika rihma otsas end maandada. Kui koer kipub voodi või diivanile, siis paku talle alternatiivina tema enda kõrgem pehme magamisase. Sinna võib panna teki/fliisi, mida oled enne eelnevalt ise kasutanud, et koer tunneks oma inimese lõhna sellel.
Vahel on variant ka vajadusest vabaneda, selle asemel et seda rahuldada. Näiteks, kastreerides isase koera, kes hooajal muidu emast otsima läheks.
Koera vajaduste täitmine ei tähenda, et koeral pole reegleid, piire, talle ei või ei öelda või näidata välja kui meie midagi ei taha. Mõlemad koos on võimalikud ja tänapäevane koerte treenimine ning käitumise muutmine keskendubki koostööle ning kahepoolsele suhtlusele, mitte nii, et inimene annab koerale asju ainult teada ja tagasiside saab tähtsaks alles siis kui see on punases, nt koer näitab hambaid. Tänaste teadmiste juures ei tohiks olla olukord, kus inimene mõistab koera siis kui koer on juba viimases hädas.
Märkimist vajab, et uskumatult suurel protsendil koertest, kelle omanikele valmistab koera käitumine muret, on füüsiline tervisehäda, valu või pinge kuskil kehas. Füüsiline tervis on väga seotud vaimse tervisega. Valu ja käitumise vahel võib olla väga otsene seos, nt koeral on tekkinud kõrvapõletik ja inimene katsub kõrva… kostub urinat või koer näksab, kuigi ta ilma kõrvapõletiku ehk valuta kõrvas nii kunagi ei käituks. Ja võib olla ka kaudsem seos. Kui füüsiline tervis pole kiita, siis koer ärritub tõenäoliselt kergemini. Koertel, eriti juba vanemas eas, esineb tihti kroonilisi valusid ja ebamugavusi kehas. Pinged ja valud võivad ajapikku hiilida ligi ning üks hetk võime märgata, et koer on impulsiivsem, läheb lihtsamini üle ähvardavatele signaalidele jmt. Tuleb meeles pidada, et koerad ei ole head valu välja näitajad.
Kõikidel vajadustel süvitsi peatudes saaks terve raamatu kirjutada. Õnneks koerte vajaduste hierarhia autor Linda Michaels ongi seda teinud – The Do No Harm Dog Training and Behavior Handbook: Featuring the Hierarchy of Dog Needs® – ja soovitan seda lugeda.